Eesti patoloogia ajalugu


PATOLOOGILISE ANATOOMIA ÕPETAMINE TARTU ÜLIKOOLIS

 

Academia Dorpatensis 1632-1710 / Rootsi-aegne Tartu Ülikool

Rootsi kuninga Gustav Adolfi poolt asutatud Tartu/Dorpati Ülikool nimega Academia Gustaviana tegutses aastatel 1632-1665. Ülikoolis õpetati algusaastatest peale arstiteadust. Esimeseks Tartu Ülikooli meditsiiniprofessoriks, kes meditsiini õpetades tegeles ka lahkamisega, oli Johann Below (1632 -1642). Aastal 1651 kaitses Olaus N. Oestenius düsenteeria teemal esimese dissertatsiooni (disputatsiooni), kus oli haiguse patoanatoomiline kirjeldus.

25-aastase vaheaja järel avati taas Tartu ülikool Academia Gustavo-Carolina nime all, mis tegutses küll ainult 20 aastat, 1690-1710. Ka sellel ajaperioodil leidus ülikoolis julge meditsiiniprofessor Jacob Friedrich Below (1695 -1698), kes õpetas meditsiini koos lahangutega.

 

Kaiserliche Universität zu Dorpat 1802-1889

1802. aastal avati saksakeelne Tartu Ülikool ning arstiteaduskonnas loodi anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteaduse professuur, kuhu kutsuti Saksamaalt professor Heinrich Friedrich Isenflamm (1803-1810). Isenflamm tõi Tartusse kaasa patoanatoomiapreparaatide kogu, mis on osaliselt säilinud ja mida on praeguseni täiendatud. Professuur asus vanas anatoomikumis, kus Isenflamm tegi patoanatoomilisi lahanguid. Selgitusi lisasid kliinikute õppejõud. Isenflamm oli aasta ka teaduskonna dekaan.

Patoloogia, semiootika ja teraapia kliiniku direktor ning esimene patoloogia ja teraapia professor oli Daniel Georg Balk (1802-1817). Nii rektorina kui dekaanina tegi ta palju arstiteaduskonna arendamiseks. Õpetades muude distsipliinidega koos ka patoloogiat, illustreeris Balk oma loenguid, näidates patoanatoomiakogu preparaate.

Seega õpetati patoloogilist anatoomiat kahes õppetoolis teiste ainete koosseisus.

Isenflammi järel oli anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteaduse õppetooli professor anatoom Karl Friedrich Burdach (1811-1814). Burdach seadis patoanatoomiapreparaatide kogu eeskujulikku korda, täiendas seda ja tegi kataloogi. Ta võttis kasutusele terminid bioloogia ja morfoloogia. Eriti tähtsad on tema tööd närvisüsteemi anatoomiast ja füsioloogiast. Tema järgi on nimetatud Burdachi kimp ja tuum seljaajus. Burdach töötas ka dekaanina.

Ludwig Emil von Cichorius (õpetas 1814-1820 anatoomiat, füsioloogiat ja kohtuarstiteadust ning 1820-1827 anatoomiat ja kohtuarstiteadust), olles järgmine selle liitõppetooli professor, jagas õppetooli kaheks, jättes enda kätte anatoomia ja kohtuarstiteaduse. Ka Cichorius oli ühe aasta arstiteaduskonna dekaan.

1820. aastal asutati eraldi füsioloogia, patoloogia ja semiootika õppetool, mille professoriks sai loodusteadlane jafüüsik Jean Jacques Friedrich Wilhelm Parrot (1821-1826), taasavatud ülikooli esimese rektori noorem poeg. Ka tema oli aasta arstiteaduskonna dekaan, hiljem isa jälgedes ülikooli rektor ja füüsikateaduskonna professor.

Johann Friedrich von Erdmann (1827) oli ainult aasta selle õppetooli professor ning siirdus kiiresti dieetika, ravimiõpetuse, meditsiiniajaloo ja meditsiinikirjanduse professoriks. Erdmann oli korduvalt arstiteaduskonna dekaan ja juhatas aastaid professorite instituuti.

Martin Heinrich Rathke (1828-1835) jätkas patoloogia lugemist, oli patoloogiakogu direktor ning töötas ka dekaanina. Tema järgi on nimetatud Rathke tasku (hüpofüüsimulk) ja Rathke kimbud (südame lihaspõrk).

Alfred Wilhelm Volkmann (1837-1843) jätkas Rathke järel füsioloogia-, patoloogia- ja semiootikaprofessorina. Oma Tartu-perioodil tegi ta esimesena tähelepaneku uitnärvi mõju kohta konna südame tegevusele. Volkmann õpetas loomeksperimentide ja mikroskoopiliste demonstratsioonide abil. Ta oli arstiteaduskonna dekaan ja ülikooli rektor. Tema järgi on nimetatud Volkmanni kanalid luudes.

Pärast Volkmanni lahkumist Tartust juhatas füsioloogia, patoloogia ja semiootika liitõppetooli anatoomia- ja füsioloogiaprofessor Friedrich Bidder (1843-1860). Enne seda töötas Bidder anatoomia ja kohtuarstiteaduse professorina (1836-1843). 1860. aastal asutas ta iseseisva füsioloogia õppetooli, kus töötas kuni 1869. aastani. Bidder võttis kasutusele mikroskoopdemonstratsiooni ja tema histofüsioloogiline suund neuroloogias pani aluse neuropatoloogiale. Bidder oli esimene, kes uuris silma võrkkesta histofüsioloogiat. Ta oli nii dekaan kui ka ülikooli rektor.

1860. aastal eraldus patoloogia füsioloogiast ning asutati iseseisev üldpatoloogia ja patoloogilise anatoomia õppetool, mille etteotsa asus professor Jakob Ernst Arthur Böttcher (1861-1883). Ta pühendus ainult patoloogilisele anatoomiale ja täiendas end Virchowi juures. Böttcher hankis tudengite tarvis õppetooli esimesed mikroskoobid ning korraldas patohistoloogia mikroskoopia kursuse ja patoanatoomiapreparaatide uurimise kursuse. Tema alluvusse läksid ka patoloogiakabinet ja patoloogiapreparaatide kogu, mida ta oluliselt täiendas. Böttcher uuris põhjalikult sisekõrva ja tegeles hematoloogiaprobleemidega. Tema järgi on nimetatud Böttcheri rakud Corti organis. Böttcher oli ka arstiteaduskonna dekaan. Talle anti teenelise professori nimetus.

Richard Thoma (1884 – 1894) oli järgmine patoloogia ja patoloogilise anatoomia korraline professor Tartu Ülikoolis ning patoloogiainstituudi juhataja. Füsioloogiaprofessor dekaan Alexander Schmidti taotlusel ning Thoma ja ülikooli arhitekti koostöös valminud plaanide järgi ehitati aastatel 1886-1888 uus anatoomikum, kuhu asusid nii füsioloogia kui ka patoloogilise anatoomia õppetool ja sellega koos ka patoanatoomiapreparaatide kogu. Töötades õppe- ja teadustööga paralleelselt ka prosektorina, jätkas Thoma makropreparaatide valmistamist. Ta pidas Tartu Ülikoolis esimesed bakterioloogialoengud. Thoma leiutas vereliblede loenduri ja Thoma mikrotoomi, mille konstruktsioon on kasutusel tänapäevani. 1894. aastal ilmus Thoma patoloogilise anatoomia õpik.

 

Imperatorskij Jurjevskij Universitet 1893-1918

Tartu Ülikoolis hakati õpetama vene keeles. Instituudid nimetati ümber kateedriteks. Patoloogilise anatoomia kateedrit hakkas juhatama Venemaalt tulnud patoloogilise anatoomia professor Vjatšeslav Afanasjev (1894 – 1918). Peterburi koolkonna liikmena tõi ta teadusesse eksperimentaalse suuna, luges ka bakterioloogiat ja rajas bakterioloogialaboratooriumi. Afanasjev oli arstiteaduskonna dekaan. Ülikool andis talle audoktori nimetuse. 1918. aastal evakueeriti koos Tartu/Jurjevi ülikooliga Voroneži ka patoanatoomia kateeder.

 

Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919-1940

Patoloogilise anatoomia kateeder reevakueeriti 1920. aastal. Kohtuarstiteaduse professorina ning patoloogilise anatoomia ja üldpatoloogia professorina ja vastava kateedri juhatajana asus tööle Alexander Eberhard Ucke (1920-1929).

Seni kõige pikaajalisem instituudi ja kateedri juhataja on olnud professor Albert Valdes (1930-1962), kes tegeles õppetööga kateedris aga juba 1922. aastast alates. Valdese põhilisteks uurimisvaldkondadeks olid regeneratsioon ja düstroofia. Tema ajal hakati eristama instituudi kui kliinilise patoloogia osakonna ja kateedri kui patoloogilise anatoomia õppetooli mõisteid. Valdesel koos keeleteadlase Johannes Voldemar Veskiga on oluline koht eesti meditsiiniterminoloogia väljatöötamisel.

 

Tartu Riiklik Ülikool 1940-1941 ja 1944-1989, Ostland-Universität in Dorpat 1941-1944

Jätkus Valdese töö, mida ta oli alustanud juba Eesti Vabariigi ajal. Pärast Teist maailmasõda oli ta arstiteaduskonna dekaan. Valdese ja ja Veski koostöö tulemusena ilmus 1982.-1983. aastal „Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat“.

Järgmine kateedri juhataja (1962-1974) oli meditsiinikandidaat dotsent Uno Podar. Podar uuris eelkõige günekopatoloogiat.

1971. aastal liideti kateedriga kohtuarstiteadus ning tekkis jälle kahe õppetooliga (osakonnaga) tänaseni eksisteeriv liitkateeder patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse kateeder.

Professor Ado Truupõld (1974-1998) tegeles põhiliselt regeneratsiooniprobleemidega. Tema organiseerimisel anti hulgaliselt välja patoanatoomia õppevahendeid nii eesti, vene kui inglise keeles.

 

Tartu Ülikool alates 1989. aastast

1989. aastal taastati eestikeelne ja -meelne Eesti Vabariigi Tartu Ülikool. Aastad 1989 -1992 olid meie ülikooli organisatsiooni ja akadeemilise sisu muutuse ning akadeemiliste traditsioonide taastamise aastad. Kateedrite asemele loodi jälle õppetoolid, mis liideti instituutideks.

Järgmine patoloogilise anatoomia ja kohtuarstiteaduse instituudi juhataja oli keemiadoktor professor Raik-Hiio Mikelsaar (1998-2002). Aastani 2004 oli ta patoloogilise anatoomia õppetooli hoidja. Mikelsaar on õpiku “Üldpatoloogia I” (2002) autor.

1999. aastal valmis prekliiniliste ainete jaoks Biomeedikum, kuhu kolis ka instituut.

Uuest anatoomikumist koliti Biomeedikumi vaid õppeks kasutatavad patoanatoomiapreparaadid. Kõigi ülejäänud preparaatide asukohaks sai vana anatoomikum ning sinna lisati preparaate teistest instituutidest ja kliinikutest. Tartu Ülikooli arstiteaduskonna meditsiinikollektsioonid avati vanas anatoomikumis kõikidele huvilistele vaatamiseks.

2002. aastast on instituudi juhataja olnud kohtuarstiteaduse professor Marika Väli. Tartu Ülikoolis kaotati õppetoolid, allutades erinevaid aineid õpetavad nn. liitinstituudid ühtsele juhtimissüsteemile. Patoloogilise anatoomia professoriks oli aastatel 2005-2006 Andres Kulla, olles samal ajal Tartu Ülikooli Kliinikumi patoloogiateenistuse direktor. 2007. aastast on patoloogilist anatoomiat õpetanud Ingrid Mesila.

Allikas: Ingrid Mesila, Enn Jõeste, Mari-Ann Reintam, Hannes Tamm, Živile Riispere, Maret Murde, Retlav Roosipuu “Patoanatoomia õpik kõrgkoolile”